Eesti on Tallinnast suurem ning omavalitsusi, kes peavad elukeskkonna turvalise hoidma, kokku 79. Politseiametnikke on puudu kõikjal, politsei prioriteet on võitlus raske ja ohtliku kuritegevusega. Enam kui 40 000 euro eest koolitatud politseiametniku kasutamine põõsajoodiku või küpsisevarga "menetlemiseks" kohtleks maksumaksjat vastutustundetult, ning sageli vajab seesugune inimene pigem sotsiaaltöötaja abi kui jõuorganite menetlust. Kas pole ikkagi nii, et emotsionaalselt laetud Tallinna ja mupo küsimusest kaugemale vaadates tuleks hoopis ühiskonnas läbi arutada, kes ja mis vahenditega tohib kogukonna turvalisuse nimel sekkuda seal, kus politsei ei jõua.

Loogilised partnerid on omavalitsused ning vajadusel ka nende volitatud turvaettevõtted, kes juba täna kohalikul ühisvaral avalikus ruumis silma peal hoiavad. Omavalitsused saavad luua korrakaitseüksusi ja menetleda mõningaid väärtegusid, kuid praktikas jäävad nende käed avaliku korra tagamisel lühikeseks. Sunni kasutamise monopol avalikus ruumis on politseil; tüüpilist korrarikkujat nagu bussijänes või eelmainitud põõsajoodik saab korrakaitseametnik üksnes manitseda ning paluda lahkesti menetlusele alluda. Kui ses kultuursete inimeste debatis üksmeelt ei sünni, peab ametnik paluma korrarikkujal endale seltsi pakkuda politseid oodates.

Omavalitsuse vara valvates tohib turvatöötaja täna pargipinki või laternat lõhkuva suli küll kinni pidada, kuid pingi ja laterna vahel külitavat põõsajoodikut saab temagi mõjutada vaid motivatsioonivestlusega. Paradoksaalselt oleks avalik korra heaks kohalikust vaimulikust rohkemgi abi kui korrakaitseametnikust või turvatöötajast, sest viimaste ainsat mõjutusvahendit, sütitavat manitsuskõne, valdab kirikuõpetaja ilmselt virtuoossemalt.

Sunni ja karistamise õigus on kahtlemata riigi monopol, mille delegeerimine või kuhu kaasamine saab olla üksnes väga kaalutletud ja läbimõeldud otsus. Põhimõttelistesse küsimustesse on alati mugavam erandeid mitte teha. Ent kui üha õhem politsei argisüütegudeni enam praktikas ei jõua, peame ühiskonnana siiski otsustama, kas lepime põhimõtte nimel vähema turvalisusega või leiame võimaluse kuidas omavalitsus saaks meie kõigi heaks kehtestatud korda vajadusel reaalselt kaitsta. Nullvariandi ja anarhia vahel on mõistlikuks kompromissiks piisavalt avar ruum, et arvestada nii põhimõtete, politseiressursi kui kogukonna turvatungiga.

Ühtsem kaasamine turvalise eluruumi hoidmisel oleks igal juhul edasiminek, sest praegu tegutsevad turvalisuse tagajad ehk politsei, omavalitsus ja ka turvaettevõtted sogases vees, kus politseil pole aega, omavalitsusel õigusi ja turvaettevõttel volitusi esmatasandi väärnähtustega tõhusalt tegelemiseks ja üksteise sisuliseks toetamiseks. Nii juhtuski näiteks pandeemia algusajal, et ületöötanud politseiametnikud võitlesid lennujaamas ja sadamas kurnatuse ja magamatusega, mõnikümmend meetrit eemal said lennundusjulgestustöötajad kätte koondamisteateid, ning samal ajal mobiliseeris riik politsei-piirivalveametnikele appi (tasustatud) kaitseliitlasi. Aegunud ja ebamäärases õigusraamis ei olnud lihtsalt võimalust viia jõude seisvad lennundusturvalisuse tagajad kõrvaltuppa, ülekoormatud avaliku ruumi turvalisuse tagajatele appi, rääkimata kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnike ressursi kaasamisest.

Teise näitena võib turvatöötaja eraõiguslikku teenust osutades sotsiaalabi vajava poevarga küll kinni pidada ja probleemiga edasi tegelemiseks riigile üle anda, kuid sageli pole kellelegi anda: kohalikul korrakaitseametnikul pole vastupuikleva pisivargaga edasi tegelemiseks sisuliselt õigusi. Politseil on õigused, aga mitte alati aega kohale tulemiseks. Kõigi asjaosaliste jaoks oleks võibolla säästvaim koostöö, kus turvatöötajal on (omavalitsuselt delegeeritud) õigus „väike“ väärtegu ise, ilma korrakaitsjate koormamiseta fikseerida, pisirikkuja isik kindlaks teha ning edastada andmed omavalitsusele, kelle korrakaitse- või sotsiaalametnikud eksinuga juba edasi tegelevad. Ärgem unustagem, et ka politseile üle antud, prokuratuuriga koostöös menetletud, kohtus süüdi mõistetud ning määratud karistuse ära kandnud kurjategija laekub pärast vanglast vabanemist ikka sama kohaliku omavalitsuse tugivõrgustikule.

Samasugune nõiaring vaatab vastu ka avalikes randades korra tagamisel. Turvafirmalt vetelpäästet ehk ohutusteenust ostes ootab omavalitsus turvafirmalt enamasti ka rannas avaliku korra tagamist, mis on ratsionaalne ja mõistlik. Nii saab töötajast vetelpääste- ja turvatöötaja rannas, mis on avalik ruum ning mille avaliku korra on kehtestanud omavalitsus. Omavalitsusel endal pole enda kehtestatud korra sisuliseks kaitsmiseks õigusi, nagu ka tema volitatud vetelpäästja-turvatöötajal. Kui rannas lubamatult koera jalutav või umbjoobes veepiiril ukerdav kaaskodanik manitsusi ei kuula, ongi võimalused korra tagamiseks ammendunud. Korrakaitseüksus võib ju tulla ja paluda joodikul ja koerajunnitajal viisakalt väärteomenetluses osaleda. Kui kodanik ei soovi, helistab omavalitsusametnik politseisse, kes üldjuhul loobub viisakalt koerajunnide menetlemises osalemisest. Vette tikkuva joodikuga tegelemiseks peab vetelpäästja-turvatöötaja aga viisakalt ära ootama tema uppumisohtu sattumise.

Eesti turvaettevõtted loodavad praeguse ebamäärase ja kohati juhusliku regulatsiooni korrastumist loogiliseks ja selgeks õigusraamiks. Selliseks, mis sätestab üheselt mõistetavalt kellelt ja millises mahus politsei koorma leevendamist oodatakse, ning tagab selleks ka eesmärgipärased õigused ja vahendid. Omavalitsus saab politsei koormat oluliselt kergendada, kui tal on selleks vajalikud õigused. Ka turvaettevõte saab omavalitsust vajadusel selles tõhusamalt aidata. Ning lõpuks jõutakse tõhususe ja kokkuhoiuni siis, kui kolm osapoolt saavutavad läbimõeldud koostöö, mis minimeerib dubleerimist ja tühja tööd. Kokkuvõttes me maksame mittetoimiva koostöö ise omast taskust ühiskonnana kinni. Demokraatlikus riigis elamise eelis ongi ju võimalus avatult debateerida ning otsida koos parimat lahendust, mis lisaks teoreetilisele raamistikule ja ka reaalses elus toimiks.